Meil on imeline Jumal ja Kalju kogudusel on karjasesüdamega pastor. „Hea kui vahel endast märku annad, kas siis külastuse või kirjaga,” kirjutas pastor Tarmo mulle aasta alguses. Minu viga, tunnistan. Mäletamine teeb südame soojaks. Minu asi on nüüd mäletada, et ka minu mäletamine teeb teie südamed soojaks. 🙂
Annan endast siis märku oma elust jagades. Hetkel on selles kaks peamist fookust: töö Narvas eesti keele majas ja õpingud Luua Metsanduskoolis matkajuhtimise erialal. Jagan oma mõtteid just seoses viimasega, seda enam, et märts on nii paastukuu kui ka kevade alguse kuu. Paast paneb rändama endas, kevad looduses.
Loodus on nagu inimesedki rändajale heaks peegliks: on ju mõlemad ühtviisi Jumala loodu. Aga mets suhtleb minuga teisiti kui inimesed, sest looduses pole hinnanguid ja eelarvamusi, mistõttu on peegeldus justkui ausam. Kui seisan silmitsi oma hirmuga metsa ära eksida või talvel seal ööbida, ei tule sellega kaasa mitte kellegi hinnangut. Loodus lihtsalt on ja toimetab oma toimetamisi. Kuid mida rohkem õpin loodust tundma, mida rohkem veedan aega metsas, seda lihtsam on mul tunda ennast seal koduselt. Kui tean, mis põhjustab okste praksumise või kelle oma on veider hääl, mida kuulen, saab hirmutavast hoopis kodune – või siis ka teadmine, et nüüd on targem ohust eemale hoida.
Iga kord, kui olen läinud tundmatusse ja mõnevõrra hirmutavasse keskkonda, olen palunud Jumala appi. Ja mõistnud, et ta on minuga kaasa tulnud nagu armastav isa, varustades kõige vajalikuga – teadmiste, varustuse, isegi sobiva ilmaga.
Tundmatusse minnes on niisiis ülioluline, kellega sinna lähed – kas sinu kaaslased toetavad sind, on nad varustatud, on neil vajalikke teadmisi. Ja kui oma esimestel käikudel metsa olen olnud see, kes nii-öelda hoiab teiste käest kinni, siis järjest rohkem tahan olla see, kelle käest saavad teised kinni hoida. Soovin, et minu mõlemad käed oleksid aitamiseks vabad, sest mina ise olen Isa süles ja hoitud – umbes nii, nagu vanas multifilmis oli Potsataja krokodill Gena süles ja pakke tassis.
Looduses saab veelgi selgemaks kui igapäevases elus, et armastus on füüsiline – ta väljendub milleski, mis materialiseerub: naeratuses, julgustavas sõnas, abikäes ohtlikku kohta ületades või varustuses, mis kaaslasel puudub. Ja armastust saab rohkem, kui meil on teadmisi nii selle keskkonna kohta, kus rändame, kui ka selle elanike kohta. Vähetähtis pole ka see, et rändur tunneb iseennast, oma võimeid ja teab, kellelt vajadusel abi paluda.
Jõustavaid rännakuid soovides
Pille Maffucci Narvast
