Paastuaeg

Lugesin hiljuti Taanieli raamatu lugusid. Üks koht, mis mind taas üllatas, oli Taanieli 6. peatükk, ilmselt Taanieli loo kõige tuntum osa. Kuigi selle fookus on Taanieli ja Jumala lool, siis seekord köitis mind kuningas Daarjaves. Kuningast jääb siin üsna hea mulje. Kuigi ta ei olnud ilmselt kõige targem ja lasi ennast oma ametnikel lõksu meelitada, kuid ta oli siiras. Kui ta sai aru enda tehtud veast ja otsis sellele lahendust, pöördus ta esiteks Jumala poole, pealegi veel Jumala poole, keda ta ise ei tundnud. Teiseks ta oli Jumala ees siiras ja tegi kõik, mis ta selles olukorras sai, et Jumal selle olukorra lahendaks ning Taanieli lõvide august päästaks: „Siis läks kuningas oma paleesse ja veetis öö paastudes ega lasknud mänguriistu enese ette tuua, ja tal ei olnud und.” Tn 6:19 Kuningas Daarjaves oli üleval terve öö ja paastus ning ilmselt hüüdis ka Jumala poole, et Taaniel päästetaks. Kui hommik jõudis, siis kuningas nägi, et Jumal oli teda kuulda võtnud. Paganlik kuningas pöördus palves ja paastudes Jumala poole, sest ta uskus, et seda olukorda saab ainult Issand muuta ja Issand muutis.
Oleme astunud paastuaega, märtsikuud kutsutakse ka paastukuuks. See, millest me paastume oleneb ilmselt meist igast ühest ja sellest, millele Jumal sinu elus oma näpu paneb. Kuid kindlasti on midagi, millest paastuda. Mitte dieedipidamise eesmärgil, vaid selleks, et Jumal saaks meie elus enam ruumi. Selleks, et Jumal saaks meie ellu rääkida seda, mida me muidu ehk kõiksugu müra taustal ei kuuleks. Selleks, et miski, mis on saamas meile tähtsamaks, kui Jumal võiks taanduda. Eelkõige aga selleks, et Jumal võiks halastada nii meile kui meie maale, kanda meid läbi sellest asjast, milles me elame ning tuua teistsuguseid ja paremaid aegu.
Usun, et me igaüks vajame palveid. Seda vajab ka meie maa ja rahvas. Praegu rohkem kui varasemalt. Võtame siis aega, et paluda Eestimaa pärast ja paastuda, et Jumala hääl tuleks selgemalt esile ning me tõesti otsiksime ja leiaksime Tema palge. Eelkõige vajame me aga suhet Jumalaga. Usun, et kui me oleme valmis millestki loobuma, et see koht täita Jumalaga, Tema palge otsimise, Temaga veedetud ajaga, siis see ei ole tegelikult loobumine, vaid selle kaudu saab Jumal meid kõnetada ja meie südant ja elu kujundada. See ei ole loobumine vaid võimalus, mille kaudu Jumal saab meile iseennast kinkida. Oleme siis julged seda võimalust kasutama, mitte kurvalt vaid rõõmsalt ja põnevusega, et Jumala hääl saaks meie elus valjemini kõlada ja Jumal saaks meie südant ja elu oma tahtmise järgi voolida.
Soovin sulle otsimiste ja leidmiste rohket paastuaega!

pastor Vilver Oras