Oleme astunud paastuaega. Erinevates kirikutes ja ka erinevate inimeste jaoks on sellel ajal omad praktikad. Aga mõte võiks siiski olla sama. Paastu võiks sõnastada kui eesmärgistatud ja tahtlikku otsust millestki loobuda, et kasvada vaimulikult ja jõuda Jumalale lähemale.
See võiks (usu)inimestena olla meie eesmärk muidugi igal ajal, mitte ainult paastuaja kevadel. Praegusel ajal rõhutatakse enesearendust ja oma oskuste arendamist. Mis aga siis, kui otsime esiti just Jumalat, mitte iseennast. Jumalasõna ütleb: „Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ (Mt 6:33). Paastuaja eesmärk ei ole dieet, väiksem kaal ega hea enesetunne. Samuti mitte oma ihu mürkidest vabastamine. Nii nagu iga kristliku praktika puhul peaks selle keskmes olema eelkõige Jumal. Kõike muud taga ajades ei saavuta me midagi aga Jumalat otsides antakse meile kõike muud head veel peale. See on Jumala tõotus.
Seega, kuidas sina täpselt oma paastuaega täidad ei olegi nii oluline. Kõige paremini tead sa ise, mis on see, mida võiks olla sinu elus vähem. Mis võtab sinu aja, energia ja tähelepanu? Mis võib-olla on võtmas ära sinu aega, mida võiksid veeta Jumalaga. Tema tahet sinu enda, koguduse või Eesti rahva jaoks otsimiseks. See on meie eesmärgistatud ja teadlik võimalus panna midagi maha, et Jumalat saaks meie elus olla rohkem. Ja siis on Issanda lubadus, et kõike muud, mis on tõeliselt hea ja pärit Temalt antakse meile veel pealegi. Usun, et seda saab siis meie kaudu rohkem ka teiste elus. Selle kaudu laieneb Jumala riik ja Jumal au saab suuremaks. Meie väikeste, lihtsate, igapäevaste valikute kaudu.
Jumalakeskset paastuaega!
Vilver Oras
Pastor
