Kui oleme midagi kaotanud, siis üsna tavaline vastus meile julgustuseks on: „Mõtle, kus sa seda asja viimati kasutasid …” Tore on. Kui ma seda teaksin, siis oleks juba lihtsam. Sest sageli me ju ei mäleta.
Jeesuse ülestõusmise loos polnud selles küsimus. Hauale kiirustajad teadsid seda väga hästi, millises hauakoopas Jeesuse surnud ihu on. Neil olid muud mured. Kes aitab veeretada ära kivi hauakambri ukselt?
Inimesed olid pannud punkti, Jumal aga koma.
Hauale jõudnud naiste nõutus oli suur. Kus Jeesuse ihu on? Kes ta siit varastas? Miks? Hirmu ja häbi pärast silmi maha lüües, kuulevad nad arusaamatut küsimust: „Miks te otsite elavat surnute juurest? (Lk 24:5).
Vaiksel laupäeval korraldame ülestõusmispühade maastikumängu. Üks sagedasemaid repliike osalejate vestlustest kuuldu põhjal võiks oletades olla, et „me otsisime valest kohast”.
Inimesed otsivad ka oma elulistele küsimustele vastuseid sageli valest kohast. Ingli selgitus oli „Teda ei ole siin, Ta on üles äratatud … tuletage meelde, mida Jeesus teile rääkis …” (Lk 24:6). Vahel olen olnud kimbatuses, kui ei leia oma telefoni. Peale otsimist selgub, et telefon on mu taskus …
Ülestõusmise sõnumiga on selle naljaka looga kaks tõsist paralleeli.
Esimene. Ära lülita oma telefoni (oma otseliini Jumalaga) välja või pane hääletu peale.
Teine. Kui sa oled Jumalale avatud, siis Jumal tuleb ise sulle vastu, otsides sind seni, kuni Ta su leiab.
Haud ei ole lõppjaam, vaid harujaam, kust hargneb raudtee kaheks. Üks sinna, kuhu me ei taha. Teine Jumalaga koos igavesse olemisse. Selleks tuleb otsida lootust õigest kohast, kuulata neid, kes selle on leidnud ja võtta see elumuutev sõnum Püha Vaimu kaasabil vastu. See muudab meid kõiki!
Seesama üles tõusnud Jeesus ütleb sel ülestõusmispühade kuul jälle: „Mina olen Esimene ja Viimane ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed”.
