OTSE/LIVEMeil pole siin jäädavat linna, vaid me ootame tulevast /Hb 13:14/
See on parema ootuse ühemõtteline väljendus.
Kui väga inimene ka ei tahaks leida püsivat siin muutuvas maailmas, siis viimaste kuude olukord tuletab jõuliselt meelde, et seda pole mõtet eeldada. Ainult üks on muutumatu.
„Jeesus Kristus on seesama (muutumatu) eile, täna ja igavesti!” /Hb 13:8/
Tähtsuse pingerida reastub ümber. Kodu, perekond ja sõbrad on alati olulised. Eriti nüüd.
Aga on juhtunud nii, et sunnitult 24/7 kodus elamine muutub koormavaks.
Eestlastele on emotsionaalne kogemus koos laulda rahvalikku laulu „Ma tahaksin
kodus olla … kui õunapuud õitsevad” Ja nüüd mais, kui see juhtub, enam ei taha … Samas laulus on sõnad „kui kallim on minuga”. See pidavat hetkel olema tüütav ja koormav! Usun, et me ei jaga neid seisukohti.
Kuid pean selgitama, miks inimesed nii tunnevad. Kodu ja töö on aetud segamini.
Kui varemgi töötasid inimesed ennast oimetuks, siis nüüd on sellele roheline tuli. Elutoast „tööle” on vaid mõned meetrid. Ja kui tööl olles pead füüsiliselt olema ka kodus (tegema perele süüa, kasvatama lapsi, olema õpetaja …). Siis ei ole põhjus mitte selles, et me ei taha kodus olla, vaid meie elukorraldus on jõuga segi löödud.
Ma olen muutustele üldiselt avatud, kui sellistele kindlasti mitte. Me tahame kõik stabiilsust. Ajaloos on linnad kestnud palju kauem kui riigid. Riigid on kadunud
maailmakaardilt, linnad püsivad sajandeid. Aga meil pole siin seda „jäädavat linna”.
Austria neuroloog ja psühhiaater Viktor Frankl on kasutanud laenatud tsitaati, mis võiks anda mõtlemisainet praegugi: „See, kellel on, mille nimel elada, suudab välja kannatada peaaegu igasugused olud, milles tuleb elada.” Endine ei tule enam täpselt samasugusena tagasi.
Ole jumalateenistuste ülekannete ja zoom-osaduses koos Kalju kogudusega.
Meie parem elu on taevas Jumala juures.
Koos minna on kergem,
Pastor Tarmo Lige