Meil ei ole võitlemist liha ja verega

Pühakiri ütleb: „Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega.“ Ef 6:12

Koguduse õpetus rajaneb Piiblil. Piibel, mis ütleb, et „Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud“ (2Tm 3:16). Seega kogu Pühakiri on võrdselt tõene, võrdselt oluline ja võrdselt samast allikast. Me ei saa inimlikult öelda, et mõni osa on vähem tähtis või vähem õpetuslikult oluline. Pühakiri ja seega selle autor ise välistab selle. Kui kogudus ja iga selle liige püsib Pühakirja õpetuses siis tuleb meil ka sellega arvestada. Pühakiri ei ole menüü, millest endale sobivat välja valida, siis seisame üpris ebatasasel pinnal. Pühakiri on Püha Jumala Püha Sõna. Seda peab tundma ja seda peab oskama kasutada kogu selle ulatuses. On ju Jumala Sõna nii palju enam kui kõigest kasulik lugemine, eriti kui vaatame kaugemale selle maailma füüsilistest piiridest.

Pisut edasi varasemast kirjakohast julgustab Jumala Sõna meid, et kuigi see kellega me võitleme on vägev siis on meile antud relv, mis on veelgi vägevam – seesama Jumal Sõna. Küsimus on selles kas me seda relva tunneme, on see meil kaasas ja oskame seda kasutada?

Olen viimasel ajal olnud mitmel korral olukorras kus pean seisma vaid Jumala Sõnal ja sellel, mida see ütleb, et olla abiks teistele ja kinnituseks ka iseendale. Ma ei tea, millised on sinu praeguse hetke võitlused ja kas sa neid isegi võitlustena tajud. On sinu elus selged vaimulikud rünnakud või varjuvad need argielu pisiäparduste ja igapäevasuhete keerukuse taha. Pühakiri ei tee allahindlust ja kinnitab, et me oleme sõjas, iga päev. Kui aga oleme juba kord sõjas siis ei saa me hakata enam ringi vaatama, kus on meie relv, kas see on töökorras ja kasutusvalmis. Siis peab relv olema meil käeulatuses, et saaksime seda vajadusel kohe kasutada. Ei oota ju lahingus vastane kunagi seda, millal meie oleme rünnakuks valmis. Kui me oma relvastuse eest ei hoolitse siis võib selle leidmine ja kasutusvalmiks seadmine võtta nii kaua, et vahepeal on sõda juba läbi ja meie oleme kaotanud.

Jumala Sõna ütleb, „Alistuge siis Jumalale! Pange vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest.“ Jk 4:7 Koguduse vastane on tark ja kaval, kuid meile on antud juhised, kuidas teda kiiresti alistada, sest Jeesuse Kristuse kogudus seisab võitja poolel. Meil tuleb ennast alistada sellele võidukale väejuhile. Alistumise üks osa on Jumala Sõna tundmaõppimine, et teada tõde Jumala ja Tema tahte kohta. Õppides Tema häält kuulama, teame, et kui tuleb sõnum on see õige ja oskame tegutseda nii nagu on vaja. Nii ei saa vaenlase väed tulla ja sosistada meie vaimulikku kõrva valesid Jumala, meie endi või meie staatuse ja olukorra kohta.

Jumala Sõna on meie ründerelv ja seda tundes saame anda valusa ja surmava vastulöögi igale vaenlase ründeüritusele. Asjata ei öelda, et parim kaitse on rünnak. Jumala sõjavarustuses on meile antud vaid üks ründerelv, kuid sellest on rohkem kui küllalt. Jumal Sõna on „jah ja aamen“. Nii see on ja mitte ükski vägi ei saa selle vastu. Kui me seda usume ja nii ka kasutame siis on meie vastane võidetud ja meie võidukad koos Issandaga, kes jääb lõpuks põrmule seisma läbi kõigi võitluste, üle kõigi raskuste ja igas olukorras: „Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma.“ (Ii 19:25) tunnistab selle kohta meie mõõk.

Vilver Oras

pastor