OTSE/LIVEHiljuti kuulsin pühapäevasel teenistusel venda rääkimas üht lihtsat talvist kristlikku lugu sellest, kuidas ta õhtul koju minnes palvetas enne toidukottidega autost väljumist, et Jumal hoiaks libedal tänaval. Ja kuulis Püha Vaimu häält ütlevat, et kott, mida ta tavaliselt kandis käes, on vaja selga panna. Vend tegi nagu kuuldud, väljus autost – astus paar sammu – ja kukkus. Kukkus nii, et seljas olnud kott kaitses ära pea ja teine kott jäi külje alla. Tühja sest munakoore-pudrust ja pannkoogi kuju võtnud saiapätsist – ihu oli terve!
Lugu liigutas mind. Mees ei palunud end hoida kukkumise eest, vaid palus, et Jumal hoiaks. Ta ei hakanud kiruma, et miks Jumal lasi tal kukkuda, vaid oli tänulik, et Jumal hoidis teda kukkumisel viga saamast.
Mäletan ühe naise kunagist küsimust kodugrupis, kas Jumalalt on sünnis paluda uut pliiti, mida ta nii väga vajas. Mida teie arvate?
Kas pole nii, et ühelt poolt ei söanda me paluda Jumalat n-ö väikeste asjade pärast, teisalt aga on meie ootused Temale tihti ebarealistlikud? Me soovime, et meid säästetaks, aga samas ei haara me tema käest kinni seal, kus abi vajame: oma igapäevaelus katkiste pliitide ja libedate tänavatega maailmas. Mõlemad annavad tunnistust usaldamatusest Jumala vastu.
Ja Tema? Jumal on lubanud hoida meid alati, kui meie end Tema kätte anname. „Alanduge siis Jumala võimsa käe alla, et tema teid ülendaks õigel ajal; heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!” 1. Peetruse 5:6
Olgem hoitud!
Pille Maffucci