„Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis ARMU ja TÕDE“ (Jh 1:14).
Kirikukalendri järgi on märts kannatuste aeg, paastuaeg, kus teeme nii isiklikult kui kollektiivselt sisemisi korrektiive. See on hea aeg ka oma
ARMU ja TÕE kaalud Jumala kaaludega kooskõlla viia.
Millest ma räägin?
Vaatasin hiljuti dokumentaalfilmi naisest, kes oli sündinud Auschwitzi koonduslaagris. Tema ema kogemus ja kannatused olid mõjutanud kolme põlvkonna elusid. Hirm, et need õudused võivad korduda, panid Auschwitzis lapse ilmale toonud naise ja tema laagris sündinud tütre kasvatama oma järglasi ellujääjateks, kes ei tohi olla nõrgad, ei tohi kurta, vaid peavad rasketel hetkedel meenutama eelnevate põlvede kannatusi. See tekitas lastes tohutu süütunde selle pärast, et nende elu oli parem, et nemad ei kannatanud samal moel.
Mis selles pildis viltu on?
Jumaliku tõe imelisus seisneb selles, et see sisaldab NII tõde KUI armu, tegelikult armu esmajärjekorras. Emal oli ju õigus: tema ja paljude teiste kannatused olid kohutavad ja reaalsed, nende kordumine on võimalik ja on hea valmistada oma lapsi ette rasketeks aegadeks. Aga ilma armuta on selline teadmine lihtsalt halvav ja süütunnet tekitav.
Me vajame nõrkushetki, et leida oma tugevus Jumalas (2Kr 12:9–10). Ja me vajame julgust usaldada nii Jumalat kui kõigest hoolimata ka teisi inimesi. Sest Jumal on usaldanud meid esimesena, osutanud oma ARMU hoolimata sellest, et teab meie kohta kogu TÕDE (Rm 5:8).
Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused (Rm 5:8).
Kuid tema ütles mulle: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.” Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale. Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev” (2Kr 12:9–10).
Pille Maffucci Narvast