Väike laps õpib naeratama üsna ruttu peale sündimist ja see jääb üheks suhtlusvormiks tema elu lõpuni. Üsna sageli vanemad annavad lapse tegevusele tagasisidet teda naeratava näoga vaadates või julgustades. Me kõik ootame üksteiselt naeratusi, et tunda end armastatuna ja turvaliselt.
Aga kas Jumal ka naeratab? Mis võiks panna Jumala naeratama?
Kristlase elu esmane eesmärk peaks olema meeldida Jumalale. Piiblist loeme, et Jumalale on meelepärane, kui inimene: usub ja usaldab Teda (Hb 11:6 – „Ilma usuta on võimatu olla Jumalale meelepärane”); on kuulekas Tema käskudele (Jh 14:15 – „Kui te mind armastate, siis pidage minu käske”); armastab teisi inimesi (Mt 22:37 – „Armasta Jumalat ja armasta oma ligimest”); on alandlik ja parandab meelt (Ps 51:17 – „Murtud ja kahetsevat südant, Jumal, sa ei põlga”); on õiglane (Mi 6:8 „Mida nõuab Issand sinult peale selle, et teeksid õigust, armastaksid halastust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?”); on kuulekas Jumala häälele, Tema sõnale ja juhatusele (Jh 10:27 – „Minu lambad kuulevad minu häält”); ülistab Jumalat (Ps 100; 2 – „Tulge Tema palge ette hõiskamisega!”); kasutab oma andeid, tunnistades usku Jumalasse (1. Jh 4:15 – „Kes iganes tunnistab, et Jeesus on Jumala Poeg, selles püsib Jumal ja tema Jumalas”).
Need põhimõtted väljendavad kristlikku eluviisi, mis on Jumalale meelepärane. Jumalat rõõmustab süda, mis otsib Teda siiralt ning elab armastuses, usus ja õigluses. Jehoova hääle kuulamine on Temale väga meelepärane.
See näitab usaldust, austust ja armastust Tema vastu. Piiblist loeme, et südamega kuulamine ja sõnakuulelikkus on palju olulisemad kui pelgalt välised teod.
Elagem juunikuu nii, et Jumal saaks meid vaadates naeratada ja öelda: „Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!” (Matteuse 25:21).
Terje Vooglaid
