OTSE/LIVE„Ja Jumal oli lõpetanud seitsmendaks päevaks oma töö, mis ta tegi, ja hingas seitsmendal
päeval kõigist oma tegudest, mis ta oli teinud. Ja Jumal õnnistas seitsmendat
päeva ja pühitses seda, sest ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues
oli teinud” (1Ms 2:2–3).
Heinakuu on paljudele puhkuse aeg. Pika puhkuse võimalus lisaks pühapäevale on
üsna hiljutine nähtus, seda hakati massiliselt praktiseerima alles 20. sajandi alguses.
Meil on täna rohkem aega ja võimalusi puhkuseks kui kunagi varem. Kuid üha
sagedamini tähendab puhkus meeleheitlikku väärispaikade külastamist ja sellega
kaasnevat tunnet, et jäädakse millestki olulisest ilma. Kristlastena on meil võimalus
teistsuguseks puhkuseks. Alustuseks palusin meie kodugrupi juhtidel jagada mõtteid
puhkusest:
• Ehk võiks alanud suve juhtmõtteks olla: puhaku võrdselt nii ihu kui ka hing.
Lase end kõnetada pigem Jumala Sõnal kui päevakajalistel uudistel; maga veidi
kauem kui tavaliselt ja saa osa imelistest suvistest maitsetest.
Hinga sisse õiteilu, ava oma silmad nägemaks väikeseid Jumala imesid ja asenda
kuulmine kuulamisega nii looduses, inimeste keskel kui Jumalaga olles.
• Otsi ja märka iga päev midagi, mis on rõõmu aluseks ja tänu põhjuseks!
• Minu kõige suurem soovitus on keskkonna vahetus.
• Ma ise soovin tavaliselt head aktiivset ja ka passiivset puhkust toredas paigas koos
heade inimeste ja heade raamatutega. Ja kodust kaugel olles mõnusat pühapäevast
avastamist mõnes teises koguduses.
Millisest puhkusest räägib Pühakiri? Kas pole mõtlemapanev, et esimene, mida
Jumal pühaks muutis oli päev, mitte inimene või objekt? Muutus algab nädala rütmist
– ajast võtta maha igapäevase elu tempo, panna kõrvale „oma asja” tegemine ja
otsida Jumalat. Ja täna on meil võimalus lisaks sellele saada kuu puhkust, hingamist.
Puhkus on võimalus olla rahulikus-rahu tempos, hingata. Töö ei ole kogu elu,
ka puhkus mitte. Puhkus on Jumala ja kaasinimestega osaduseks, Looja ja meie
poolt loodu nautimiseks, Jumala austamiseks. Kui mõelda alguses kirjutatule, on
see printsipiaalselt erinev enesekesksetest puhkuse praktikatest.
Mulle väga meeldib Arvo Pärdi mõte, et enne, kui midagi öelda (ka teha?), tuleks
vaikida. On kergem rääkida kogu päeva, kui võtta natuke aega vaikust, kirjutas hiljuti
Tõnu Lehtsaar. Mis siis toimub, kui me võtame aega vaikuseks? Vaikuses on
võimalik kohtuda tõega – näha, kas see, mida püüdleme, loome, elu ehitame on
väärtuslik, kas selles tuleb esile Jumala parim. Puhkus on häälestumiseks.
Puhkus võimaldab jälle ja jälle tõdeda, et meie (oma tööga) ei hoia maailma püsti,
jätta veel selgemalt selja taha enesekeskne elu ja kogeda, mida tähendab Jumalakeskne
elu.
Augustinuse palve oli, et „Issand, meie südamed on rahutud, kuni ta leiab hingamise
sinus.” Tulgu sellele palvele meie puhkuse ajal vastus.
Kristiina Krabi-Klanberg