Viimasel kuul olen veetnud palju aega haiglas. Külastajana. Seal on eriline, vaid haiglatele omane lõhn – rohtude, puhastuvahendite, haigete inimeste lõhn. Lõhn, mis on sõõrmetes veel pärast seda, kui haiglast lahkud. Ja haiglates töötavad inimesed: hooldajad, õed, arstid…. Kolmes erinevad haiglas olen näinud hämmastavalt laia spektrit meditsiinitöötajatest: alates hooldajatest, kes kohtlevad patsiente kui lihatükke, ja lõpetades nendega, kes märkavad ja hoolivad kaugelt rohkem kui nende töökohustustes kirjas.
Juunikuus elab kogudus kirikukalendri järgi nelipühade järgses ajas – hetke järel, mil Püha Vaimu tulekuga sündis kogudus. Ka kogudus on omamoodi haigla, kus vaevatul ja koormatul on ideaalis võimalik terveks saada ja terveks jääda.
Aga missugune on koguduse lõhn? Vanal majal vana ja uuel uus, ütlete? Piibel räägib lõhnadest palju. 2Kr 2:15-16 ütleb: „Meie oleme ju Kristuse hea lõhn Jumalale nii nende seas, kes päästetakse, kui ka nende seas, kes hukkuvad: ühtedele lõhn surmast surma, teistele aga lõhn elust ellu. Ja kes selleks kõlbab?“
Koguduse lõhn on tegelikult tema inimesed. Koguduse õige toimimise eelduseks on avatus. Avatus teeb ühelt poolt nakkushaiguste suhtes eriti haavatavaks, teisalt loob usalduse. Nii koguduse, pere kui paari suhetes on seetõttu ülioluline, et me ei too ise sinna kaasa mürgitavaid pisikuid, et teeme endast parima, et olla ise normaalsed kaaslased, kelle juurde on hea tulla, kelle juures on hea hingata – hingata läbi aasta sisse juunikuiselt kosutavat suvelõhna.
Tervitustega Narvast
Pille Maffucci
