On aprillikuu, mil jõuame läbi mõtliku ja vaikse paastuaja võidukatesse Kristuse ülestõusmise pühadesse.
Käes on paljude lemmikpüha. Selles on ärevust ja rõõmu, kuid ka salapära. Pühadele eelnevad suur neljapäev ja suur reede, mil tähistame Jeesuse kannatust ja surma katkise inimkonna eest. On aeg, mil mõtleme valuga iseoma patule, küündimatusele ja ebatäiuslikkusele. Oma eksimustele, valedele mõtetele, sõnadele ja tegudele. Ja tegematajätmistele. Vaid kahetsedes ja alandlikult kummardades meie Õnnistegija Jeesuse Kristuse ette, kostub Tema lause, „Mine ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!” (Joh ev 8:11). Mulle meeldib olla ülestõusmispüha õhtupoolikul koos jüngritega teel Jeruusalemmast Emmause poole. Sellel teekonnal on saatjaks salapäraga looritatud kaaslane, Jeesus. Veelgi enam – linnas, kust me lahkusime, käivad juba jutud, et Jeesust, kes oli risti löödud ja maha maetud, on nähtud, ta elab.
Hetk on lootusrikas. Kurbus, valu ja hirm on kadunud. Möödunul ei ole enam tähtsust. Sinu valesti elatud elul ei ole tähtsust. Kõik on saanud uueks, sest Ta võttis sinu patud endale ja kõnnib alati sinu kõrval. Kui mõnikord raskel hetkel sa ei suuda Tema lähedust mõista, hüüa vaid tema nime – Jeesus!
Usu mind – Ta teab, kas sa vajad andestust või abi. See on alati olnud kristlaste kogemus – Ta on täiuslik kaaslane.
Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti! – Julgustatakse meid kirjas heebrealastele 13:8.
See on jumalik kingitus ka A.D. 2026 – kõndida Jeesusega, Tema käest kinni hoida ja tema nime appi hüüda.
Vilja Lige
