„Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele” (Luuka 10:2).
Veebruari halli taeva all võib tekkida tunne, et maailm ootab midagi, mida meil pakkuda pole. Jeesuse sõnad on meile sama selgeks teetähiseks kui sajandeid tagasi. See ei ole pessimistlik olustikukirjeldus, vaid üleskutse märgata enda ümber olevat inimeste tohutut igatsust valguse, lohutuse ja lootuse järele.
Me ei ole kutsutud olema vaid pealtvaatajad. Jeesuse ülestõusmisjärgsed sõnad jüngritele on sama olulised ka meile: „Nõnda nagu minu Isa on mind läkitanud, nõnda läkitan ka mina teid“ (Jh 20:21).
See läkitus ei tähenda suuri sõnu, vaid sageli just väikeseid tähendusrikkaid tegusid meie igapäevaelus. Me kõik oleme läkitatud lootuse kandjateks oma peredes, töökohtadel ja naabruskonnas.
Piibellik lootus erineb oluliselt sellest, kuidas me igapäevakeeles „lootust“ kasutame. Kui tavaliselt tähendab lootus ebakindlat soovi (nt „loodan, et homme ei saja“), siis Piiblis on see kindel veendumus ja usaldus. Heebrea kirjas nimetatakse lootust „hinge ankruks“ (Hbr 6:19).
Lootus on ka kindel teadmine, et Jumala tõotused täituvad tulevikus, isegi kui praegune hetk on raske. „Lootus ei jäta häbisse“ (Rm 5:5), sest see ei tugine meie tublidusele, vaid Jumala armule.
Lootus ja usk on lahutamatud. Usk keskendub sellele, mida Jumal on teinud ja kes Ta on praegu. Lootus suunab pilgu tulevikku, andes meile jõudu vastu pidada, teades, et viimane sõna on Jumalal.
Jumal ei kutsu täiuslikke, vaid neid, kes on valmis astuma esimese sammu.
Kutsun sind üles küsima: „Kelle jaoks saan mina täna olla vastus?“
Ära karda oma „vähesust“, sest Tema, kes su läkitab, annab ka väe.
Kevad ei ole kaugel!
Pastor Tarmo
