Me anname sageli lubadusi, mida me tegelikkuses täita ei suuda. Seepärast ongi irooniliselt keegi öelnud, et me kristlastena valetame kirikus kõige rohkem lauldes.
„Kõik ma annan Jeesusele, ennast Talle pühendan …” on üks minu lemmikutest.
Advendiaeg paneb mind taas proovile. Kui saaks selle minimaalsegi täidetud, siis oleks ju hästi. Aga kõik? See pole vist reaalne…
Ega Jumal tegelikult ei ootagi rohkemat, kui kogu minu olemust ja täie likku tähelepanu. Mitte seda, mis üle jääb või mis on kõlbmatuks muu tunud. Ma olen kohanud oma el jooksul inimesi, kes tulevad heade kavatsustega, tuues kogudusele seda, mis on üle või kasutuskõlbmatu.
Lugedes Vanast Testamendist ohvritele esitatavaid tingimusi, siis seda iseloomustab sõna „veatu” ehk täiuslik. Jumal ei ole oma põhimõtteid muutnud.
Kui me kedagi armastame, siis teeme endast kõik oleneva, et kinkida seda, mis rõõmu valmistab. Jõuluaeg pakub selleks piiramatuid võimalusi. Iseasi, kas mul endal piiramatult vahendeid on. Aga kui ma leiaksin selle ühe, kes vajab kutset advendilõunale pääsme ostmiseks või lähed advendi ajal peale teenistust kellegi juurde ja annad talle väikese kingituse …
Tean, et 14. detsembril on meie muusikutel midagi salapärast Kalamaja inimestele varuks. Kui tuled appi laudu ja toole tõstma, lund lükkama, kohvikusse teenima… Ka see on andmine. Oma ajast.
Mõnikord on vaja kellelegi tähelepanu osutada. Siirast ja jäägitut. Ka see on andmine.
Ja mis ma selle eest vastu saan?
Mida sai Jumal, kui Ta andis Jeesuse Kristuse minu eest?
Õnnistatud jõuluaega soovides
pastor Tarmo
