Thomas Aquinost on öelnud: „Kellegi teel ümber pööramiseks tuleb neil käest kinni võtta ja neid juhatada.” Selleks on vaja vähemalt kahte asja. Pead olema valmis nägema asju nende vaatenurgast. Ja need inimesed peavad sind usaldama. Pannes mängu kogu oma empaatia, ehk esimene õnnestub. Usaldus aga ei teki nipsust. Selleks kulub sinu aega, raha ja pingutust. Sest sa pead nende inimestega koos midagi tegema. Koos olema.
Sellepärast kirjutangi varakult. Et kellegi käest kinni võtta ja ta 7. veebruaril Alfa kursusele tuua, on sul piisavalt nüüd aega, et neid inimesi mõista ja usaldust tekitada.
Kui teil omavahel näiliselt puudub ühine puutepind, siis püüa oma elust leida midagi, mis nende eluga haakub. Ära hakka neile esimesena endast rääkima, vaid uuri nende kohta. Selle asemel, et neile rääkida, mida sina tunned, küsi, kuidas nemad end tunnevad.
Avasta, mida nemad näevad ja tahavad. Kellegi teise teed käia tahtes tuleb alustada sealt, kust nemad alustasid. Vaid siis mõistad neid ja saad neid juhatada sinna, kuhu soovid. Võid inimese kohta palju teada, kuid neid ikkagi mitte mõista. Rohkem infot ei ole alati lahendus. Jeesus küsis sageli inimeste käest: „Mida sa tahad, et …?”
Paulus oli rahvuselt juut. Hariduselt teoloog. Doktorikraadiga. Ta pingutas tohutult, et olla mõistetud ka teiste rahvuste ja kultuuride jaoks. Lihtsate inimeste ja Rooma impeeriumi kõrgklassi jaoks. Ta ütles: „Ma olen kõigile saanud kõigeks.” (1. Kor 9:22.)
Miks? „Et igal juhul mõned päästa… sest seda kõike ma teen evangeeliumi pärast, et saada selle kaasosaliseks.” (1. Kor 9:22–23.)
Pastor Tarmo Lige